Me oleme kohal! Esimese päeva märksõnaks võiks ehk olla kontrast. Ma ei mäleta ühtegi muud elusituatsiooni, ega reisile minekut, kus kontrast oleks olnud nii suur. Paar päeva enne Kerile tulekut on lihtalt nii kiire, et isegi mõelda suurt ei jõua. Asjad pakkida, söögid osta, suvila nädalaks korda seada (kasvuhoones imesüsteemid- amplililled veepotti jne), et tagasi tulles ka veel midagi vaadata, süüa oleks.  Päev enne veel pika pulma pildistamine.... ja siis kui me Kerile jõuame- siis jääb aeg äkki seisma. Teate see on nii kummaline tunne, et mitte kuhugi ei ole enam kiiret. Kõike võib teha aga mitte midagi ei PEA tegema. Siin käib aeg omasoodu ja kella pole tegelikult üldse mõtet vaadata. Aja möödumist tähistab peamiselt teatud perioodi tagant korisema hakkav kõht. Ja oi, kui kuum on siin päike ja oi, kui soe merevesi.

Täna me siiski ainsad saarevahid ei olnud. Vaatasime vaikselt kõrvalt kuidas eelmised saarevahid kenasti oma nädalat kokku võtsid ja teatepulga meile üle andsid. Saar oli täna rahvast täis, meiega koos tuli saarele veel 7 turisti , lisaks veel oma paatidega randuvad saarehuvilised. Päikeseloojangu ajaks aga saabus vaikus ja hetkel kostab pimedusest vaid merekohin ja kaugusest kumavad laevade tuled. 

Üleval majakas on väga tore õhtujuttu lugeda. Veel toredam on aga see, et nüüd saab raamat juba ringi käia- ja iga üks loeb oma osa.

õhtusöök eelmiste saarevahtide, Peebu ja külalistega.

 

Üks lahe seltskond käis täna drooniga pildistamas ja pikniku pidamas.

öö sai meid ikkagi kätte