Viimasel päeval me tegelikult pilte ei teinudki. Kogusime kõik muljed ja emotsioonid hoopis mälupiltidena. Ja emotsioone kogunes tõesti palju. Eriti kui mõelda, et me läksime saarele küll väga hea meelega, aga siiski suhteliselt väikeste ootustega. Olime ju seal juba korra olnud, ning justkui kõik põneva juba ära avastanud. Aga oi kuidas me eksisime, ja oi kui palju me sealt  saarelt saime oma mälestustepagasisse juurde.

See on kirjeldamatu tunne, kui sul ühed sõbrad lähevad ja teised tulevad saarele läbi tormi ning kolmandad sõbrad järgmisel päeval tulevad toovad kastitäie sooja suitsukala. Ausalt, see oli ootamatu ja nii armas. Aitäh!

Ühel hetkel tuli nii kummaline tunne, et olles üksikul saarel- kohtad rohkem sõpru, kui kahe nädala jooksul Tallinnas.

Ja see imelik õnnetunne,mis meid saarel valdab, seda on raske kirjeldada. Ja pisarad mis Raiden valas, kui hakkasime saarelt ära tulema... lahkuda oli nii raske. Raiden arvas, et me ei tohiks enam öelda, et käisime reisil, et kutsume Keri saart nüüd oma kolmandaks koduks.

Siis veel leidmata jäänud aare... ja me olime ainutl ühe väikese sammu kaugusel. Kahjuks jõudsime viimase kaardini liiga hilja, vaid 5 minutit oli ärasõiduni. Igal juhul otsimisprotsess oli ülivõrdes põnev, suur suur tänu saarevahile, kes nii vägeva aardeotsimise suutis korraldada ja nii nutikad vihjed teha.

Lõpuks veel kojusõit kiire paadiga läbi päikeseloojangu, ning silmapiiril kaguenev saar. Lossiga saar, nagu üks väike külaline ütles.

Et meil on ikkagi pildiblogi, siis jäägu viimast postitust illustreerima juba tuttav pilt eelmistest aastast, ehk kordusvõte Keri tähtedega. ( Tähed on aasta kenasti üle elanud ja endiselt  keldri katusel- kõik soovijad, kes loojangu ajal Keril on, saavad sarnase pildi teha)